„Naisterahvad kõlbavad ainult emaks ja armukeseks: meil ei olnud lapsi“…
„Kui hirmus! Anton Petrovitsh on ka naistepõlgaja“.
„Aga kellele ta siis komponeerib“?
„Ah see on muidu, niisamuti, ajaviiteks. Ma palusin, et ta niisuguse tüki teeks, mida minu mees pilliga võiks mängida, siis oleks tutvuse mälestuseks“.
„Mina sepitsesin kord salmikuid mälestuseks“.
„Teie olete luuletaja“?
„Mitte enam, aga kui ma armastan, siis võin ma luuletada“.
„Kui kena! Minul on ka albumis palju luuletusi“.
„Mõttes austan Teid põlvitades“.
„Ah ei! Teie mõistate mind võõriti: luuletused on ju teiste kirjutatud, mälestuseks minule, mõttesalmikud“.
„Minu austus on seda suurem… Salmid on muidugi enne meheleminemist kirjutatud“?
„Fui, kuidas Te küsite“!
„Vabandage, aga eks ole imelik: ma arvan, Teie herra abikaas pole Teile ainustki salmi luuletanud“.
„Tõepoolest ei ole. Ta naerab alati, kui talle teiste salme ette loen“.
„Olen viibinud, pean minema“, ütlesin jutulõnga katkestades ja põgenesin. Ei jõudnud
106
