lõppemas, et valgele maad anda, peatab mu pilk iseäralise püsivusega, nagu püüaks ta paiga leida, kus roosa lõppenud, aga valge alles hakkamata: otsin ja otsin ning unistan nukruses, mis nagu asjatu ja olutu, mis ei millestki teki ja mida millegagi ei või kaotada.
Oli haruldaselt selge ja vaikne hommik, varjates eneses midagi karsket, ja elustavat, mispärast vististi minagi tundsin kehas ootamata värskust, kui ma rõdule istusin lugema Maeterlincki L’intelligence des fleurs. Juba ammu olin selle raamatuga hakatust teinud, aga ikka veel seisis ta oodates minu aseme ees väiksel laual, kus ta oleks hommikuti ärgates esimesena käepärast. Vaevalt sain lugenud paar lehekülge, kui kõrvad kiindusid tuttavasse linnulaulusse: isalepalind laulis — siin on tal rohkem lugusid kui põhja pool — rõdu ees pärna oksal, vidistades üht viisi teise järel, nähtavasti kuulavale emale, kes istus kiikuvas oksasagaras pesal. Seda pesa nägin juba siis, kui puud olid alles hiirekõrvul ja kui nad ei suutnud veel lehtedega varjata oma saladusi. Raugena uneta südaööl, kui väljas lõõtsus hooglik tuul ja kui läbi klaasukse helkiv tuletorn joonistas pärnaoksad tumedate, uduste varjutriipudena valgele toaseinale, püüdsin ma mõnikord leida seda päeval nähtud oksasagarat, ühes lepalinnu pesaga.
10
