üksi kolmenädalase perioodi jooksul vallutasid meie väeosad 922 vastase kindlustatud kaitsepunkti, neist 235 raudbetoonist kahuripunkti.
Suure sotsialistliku kodumaa sõdurid näitasid sadu ja tuhandeid julguse ja sangarlikkuse eeskujusid ning andsid vaenlasele purustavaid hoope.
Vaadake, mis jutustab Nõukogude Liidu Kangelane seltsimees Jakovlev mõnest episoodist võitluses valgesoomlastega:
– Kohe pärast meie esimest lasku pideva tulipunkti pihta läksid valgesoomlased otsekui arust ära. Nad avasid meie kahurile metsiku tule mitmest patareist šrapnellide ja granaatidega, miini- ja kuulipilduja tule. Rasked mürsud lõhkesid paremal, vasakul, taga, ees. Kuid meie töötasime vähimagi kohmetuseta. Segasid meid vaid eespool lõhkevad mürsud, paisates üles määratuid lume ja mulla sambaid. See raskendas pideva tulepunkti jälgimist ja orienteerumist.
A. I. Golovkinil lõikas mürsukild läbi põse, kogu kampsun ja püksid voolasid tal verd täis; hiljem lakkas veri voolamast ja tardus põsele. Meie olime tulistamisega niivõrd ametis, et keegi ei märganud Golovkini haavata saamist, ei märganud seda Golovkin isegi.
Mürskude kätteandjal E. K. Bulahhovil purustasid killud käe. Talle tehti ettepanek viivitamata evakueeruda tulejoonelt, mille kohal plaksus tinaäike. Liiati oli ta maile ühe käega halvaks abimeheks. Bulahhov keeldus lahkumast ja jätkas töötamist terve käega.
...Laskepositsiooni valmistamisel langes reast välja V. V. Panjagin. Kuulipilduja valang läbistas tal rinna ja kõhu, kui ta lamades kaevas lund. Ta oli
