Lehekülg:Valgesoome madu 1941.djvu/22

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Häbitud valgesoome provokaatorid eitasid jultunult tulistamise fakti, tõendades, nagu „tulistaksid punased end ise".

Kuid möödus mõni aeg ja kõik tuli päevavalgele. 11. juunil 1940 lobises ajalehes „Nu Dag“ Mainila juures teeninud soome sõdur, kust valgesoomlased tulistasid meie vägesid, selle provokatsiooni välja. „Poisid, – kirjutas ta – kes olid eesliinil, seal oli aga kõige agressiivsem rühm, otsustasid saata bolševikkudele tervituse: nad tulistasid, ja see andis tõuke sõja algamiseks".

Soome sõjaväeline klikk provotseeris sõja. Nõukogude rahvas asus oma maa kaitsmisele. Rahvusvaheliste fašistlike šaakalite ulumisest saadetuna täitsid meie Kodumaa relvastatud jõud oma rahva tahet ja kaitsesid loodepiiride ning suure Lenini linna julgeolekut. See oli karm ja raske sõda, kus Punaarmee ja Mere-Sõjalaevastik tegi vahvuse imetegusid. Meie relvastatud jõud pidid murdma imperialistlike suurriikide ühendatud jõud ja purustama Soomesse Punaarmee vastu kogutud uusima tehnika.

Seltsimees Molotov teatas NSVL Ülemnõukogu VI istungjärgul, et kõik kokku küündis ainuüksi sõja ajal teistest maadest Soome saadetud relvastuse hulk mittetäielike andmete järgi järgmiste arvudeni: lennukeid – mitte alla 350, kahureid – kuni 1500, üle 6 tuhande kuulipilduja, kuni 100 tuhat püssi, 650 tuhat käsigranaati, 2.500 tuhat mürsku, 160 miljonit padrunit ja veel palju muud relvastust.

Kuid pole niisuguseid kindlusi, mis bolševikud vallutada ei suudaks. Leningradi Sõjaväeringkonna staabi 2. märtsil 1940 avaldatud kokkuvõttes öeldi, et ainu-