See vennaliku vere liit on püha ja sajanditeks tugev.
Meie klassivendade veri nõuab igavesti kättemaksu alatuile timukaile.
Meie lõime valgesoomlasi raskesti kõigil kodusõja rindeil ja mürgine madu kandis salajas viha töörahva vastu, Nõukogude riigi vastu.
Kivi põues tulid löödud koerad alandlikult meie juurde, palusid rahu ja tunnustust, ning samal ajal jooksid tasahilju oma fašistlike peremeeste värava alla, pidades salanõu kõige humaansema ja kõige rahuarmastavama riigi vastu maailmas.
1922. aasta märtsis astus see oma peremeeste esikuid mööda ümberhulkuv valgesoome koer nõukogudevastasesse blokki ühes tema sarnaste Poola, Eesti ja Läti valitsustega.
See blokk kutsus esile meelepaha tormi kõigi maade rahvahulkades, kes nägid Nõukogude maas lootust oma vabanemiseks. See blokk varises kokku, kuid valgesoome jõuk ei jäänud rahule.
Jultunud imperialistid tõukavad teda uuele ennekuulmatule avantüürile: „Luua Suur-Soome – Uuralini.“
Nagu näha, on nad täiesti arust läinud.
Ometi saab see nõdrameelsete sonimine valgesoomlaste peamiseks loosungiks paljude aastate kestel, nende palavamaks, kuid kahjuks täitumata unelmaks. Meie päevinigi on ta küüsis kõik Soome fašistlikud valitsejad.
Meie maa ajalugu tunneb enam kui üht sellist kurioosset juhtumit, et muulased otsivad vene rahva seast oma „hõimlasi". Teatavasti näiteks sakslased tahtsid