— 84 —
wate, et mina Teile ikka weel takistuseks ees olen. Ma wõin Teile auusõnaga tõendada, et Ludmilla Teid armuga mäletab ja muud ei soowi, kui Teie musta pääd jälle näha. Ta on praegusel ajal mustadest päädest waimustatud. Mina ei ole muud kui wilets hulgus, kes ennast ialgi enam Tiflisis ega Ludmilla silma ees näidata ei tohi ja keda Teie kohe noaga ära weristada wõite, ilma et see Teie auusale nimele suurt kahju teeks wõi koguni Teie kallist elu ähwardaks.“
„Mina ei ole salamõrtsukas!“ wihastas Nanumjanz. „Ma põlgan oma elu selsamal mõõdul, kui ma Teie elu wihkan.“
„Aga minul ei ole mitte kõige wähematgi põhjust, Teie elule hädaohtu walmistada,“ tõrkusin mina ikka weel wasta. „Minu arwamise järele wõiksime meie hääd sõbrad olla, sest meie oleme wastastikku teine teisele hääd õpetust andnud, kuda inimesed mitte ei pea elama. Ma näen alles Teist, kui juhm mina olen olnud. Meie oleme mõlemad tühja asja pärast oma warandused ära raisanud. Teie olete, nagu näha, talunikuks muutunud, mina — hulguseks. Kus on seda enne nähtud, et talupojad ja hulgused püstolite pääle wälja lähewad? Ennemuiste oleksin ma Teid mõne Teist siin pruugitud sõna pärast wist ammugi jõkke wisanud, aga waesus teeb inimest alandlikuks. Anname üks teisele kätt ja tõotame tulewail päiwil targemad olla!“
Nanumjanz kargas püsti ja purtsas wihast wärisedes:
„Kui Teie weel kauemalt tõrgute, siis purustan ma Teie näo jalahoobiga.“
Niisuguse asjaseisu korral pidin ma häda pärast
