— 81 —
sisse, milledele ta hommikumaa inimeste wiisi järele sõnad abiks wõttis.
„Sinised silmad, walge näokarw,“ pomises ta kuuldawalt „see’p see oli, mis Ludmillale meeldis… ta soowis wahetust… enne oli ta musti armastanud. Saadan ise tassis selle koera siia. Ilma temata oleks Ludmilla minu päralt olnud… Teie olete päris kurat!“ lõpetas Nanumjanz oma mõtlemist walju, wiha pärast kähisewa häälega.
Mina sirutasin ennast põlgamise ja jälestusega uuesti selili ja pöörasin pää Nanumjanzist kõrwale. Ta jäi natukeseks ajaks wait ja hakkas siis rahulisemalt jälle kõnelema:
„Teie ei tohi kärsituks minna, sest Te olete kätte saanud, mis minu soowide wiimne ja ainus siht oli. Enne kui ma seda asja Teiega õiendama hakkan, peate Teie kuulama, mis mul Teile süüks anda on. Kannatage weel paar silmapilku, siis algab kohtumõistmine.“
„Mul ei ole himu, Teie kantsli-keele harjutusi kuulata,“ urisesin mina pahameelega, sest ma teadsin wäga hästi, et hommikumaa meeste silmas „üks silmapilk“ wäga wenitaw ajamõõt on ja et nad kõige wähemat asja ilma kõlawate sõnade tõkketa seletada ei saa. „Lorisege ruttu, mis Teil loriseda on ja kui Te lõpetanud olete, siis äratage mind, kui muidu läbi ei saa.“
„Teie arwate wist, et Teie esimene olete, kes Ludmilla armulaualt raasukesi on korjanud,“ algas Nanumjanz kibeda naeratamisega. „Teie ei wõi arwatagi, kui kaugel mina oma lootustega olin, kui saadan ise Teid mulle tee pääle põigiti
