— 80 —
sast tenoorist ilma jääda. Ma ei saa aru, kust see tuleb, et ma Tiflisi zirkuse näitlejannade sülelast wara hommikul siit märja rohu seest leian.“
„Maailmas on palju arusaamata asju, herra Nanumjanz,“ kostsin mina laisalt.
„On Teie armuke Teid kogemata ukse taha unustanud?“
„Teie olete hirmus uudishimulik, herra Nanumjanz.“
„Minu arust oleksiwad sohwad ja padjad ilusa Ludmilla tubades, mida Teie ise würstliku toredusega wälja olete ehtinud, palju pehmemad olnud, kui see puhkamise paik, mida Teie tänaseks ööks enesele olete wälja walinud.“
„Teie mõistate wäga ilusasti naljatada, herra Nanumjanz.“
„Oodake, ma mõistan ka tõsiselt rääkida,“ ütles Nanumjanz hambaid kiristades ja hakkas kramplikult pika noa warrest kinni, mis tal wöö wahel läikis. Ma panin nüüd alles tähele, et tal lihtsad Grusia talupoja riided seljas oliwad.
„Mis Teie minust soowite?“ küsisin ma haigutades — sest meie siiamaalne läbirääkimine ei olnud kaugeltgi seda sugu, et ta minu magamise himu oleks peletanud. Pääle selle lõgistasin ma külma pärast hambaid.
Nanumjanz heitis oma pool kinni pigistatud silmadest ühe tigeda pilgu minu pääle. Ta wiiwitas seda pilku, ajas silmalaod jälle lahti ja wahtis wähemast ühe terwe minuti sõnalausumata minu otsa. Ta näo jooned saiwad tema haruldase meheilu kahjuks mõnest sala walust wiltu kisutud; ta langes mõtete
