— 77 —
kes maa seest näisiwad üles kerkinud olewat. Raske rusikas krapsas nagu raudkonks mu õlast kinni, üks tuletikk leekis üles ja tema paistusel nägin ma, et minu tondid muud ei olnud, kui kaks kassakat pruunide, jämedate nägudega. Üks neist lasi kohe minu õla lahti ja pomises:
„Sarwik teab, mis pagana lind see on — paharett tema sisse!… See on tõsi, rööwel Bagarad ei ole ta mitte… see ei hakka suure tee pääl üksipäini hulguma.“
„See on mõni herra — seda oli kohe arwata, sest ta laulis Inglis keeli,“ oli teise kassaka õpetatud arwustus minu üle.
„Otsite teie kedagi?“ küsisin mina kassakate käest, kes pärast tuletiku kustumist jälle selge näota tontideks oliwad muutunud.
„Kuda muidu, iseenest mõista… otsime rööwlit Bagaradi, teatud kelmi,“ oli pool sosistatud wastus.
Ma olin sest rööwlist küllalt kuulnud, sest terwe Grusia-maa wärises juba paar kuud tema ees. Bagarad ja tema wäike salk oliwad endid suure kawaluse, julguse ja werejänu läbi kuulsaks teinud. Europlased, kes nende kätte langesiwad, saiwad iseäranis jäledal wiisil piinatud ja sagedasti surmatud, kui nende eest kõrget lunastamise hinda ei maksetud. Nagu ma kassakate käest kuulsin, oli Tiflisi politsei wingu ninasse saanud, et Bagaradil siin kohas üks armuke oli, keda ta ööse sagedasti waatamas käis. Öö hakatusel oli politsei mitmesse kohta wahid wälja pannud ja sarnastega olin minagi kokku juhtunud. Minu õnneks oliwad kassakad nii juhmid, et nad minu
