— 75 —
Ludmilla mustpääde põlgamine oli mööda läinud. Ta ei salanud oma uusi tundmusi, waid ütles mulle külma tõsidusega suu sisse, et ma tema meelest läilaks olewat läinud.
Ma olen hiljemalt mitu korda imeks pannud, et ma sel silmapilgul selget mõistust ei kaotanud. Ma ei hakanud käragi tegema, waid tuikusin sõna lausumata uksest wälja. Linn oli mu meelest nii jälk, et ma silmapilguksgi tema sisse ei tahtnud jääda. Ma ei oleks siin kauemini wõinudgi elada, sest korteri peremees nõudis tungiwalt maksu ja taskudes ei olnud mul enam, kui paar rubla raha ja püstol. Silmapilguks jäin ma weel Ludmilla lahtiste aknate alla seisatama; tema rõõmus naerukihin, mis tagumisest toast kuulda oli, nõias mu nüüdgi weel nõnda ära, et ma paigast liikuda ei jaksanud. Armenlane astus akna juurde, nägi mind ja pistis mulle sõbraliku naeratamisega waskraha pihku. Ma wiskasin talle raha wastu silmi ja hakkasin pikkamisi linnast wälja sammuma.
Pilwine, kottpime öö wõttis mind oma warju alla, kui ma Tiflisi wiimsed majad enese selja taha olin jätnud. Suure maantee ääres wilkus weel siin ja sääl mõni tuluke, pool tosinat joobnud kassakaid tuikusiwad mulle wasta, ühe eesliajaja määratu wari libises minust mööda — siis olin ma hoopis üksi ja peaaegu iseenesele nägemata. Pimedus oli nii paks, et ma tee haljast viiru waewalt wiie sammu maa pääle wõisin näha. Õhk oli leige ja pehme. Kaukasuse mäeselja poolt puhus aeg ajalt karastaw tuulehoog. Mida kaugemale ma wihatud linnast jõudsin, seda kergemaks läks mu süda. Tarretus kadus liik-
