— 64 —
„Soo,“ ütles noor proua silmi pühkides, „sina oled oma tundmata häätegija nüüd leidnud. Ta ei nõua wõla tasumist ja sa wõid selle raha kohe Tartusse saata. Meile jääb ju ikka weel pisut järele.“
„Mis ütleks sinu isa nüüd,“ naeratas Hermann, „kui ta teaks, et sa ometegi noorele ja kehwale mehele oled läinud ja et tema raha Tartu üliõpilaste hääks ära pillatud saab!“
„Ära pilka mu isa,“ ütles Agnes tõsiselt. „Tema ei ole meile muud kui hääd teinud. See on ihnsate saatus, et nad oma õnnetusega teiste õnne peawad alustama. Ihnuse läbi saawad suured warandused korjatud ja suurte warandustega wõib suuri asju teha.“
III. Armastuse narrid.
„Armastuse narride“ kirjutamisega oli mul palju tüli. Ma sorisin oma mälestuse salwed põhjani läbi ei leidnud säält seest aga mitte ühtgi tuttawat kuju, kes õnnetu armastuse pärast oma jumalikku mõistust oleks kaodanud wõi koguni oma kallist elu lühendanud. Näib, kui oleks see narride sugu maa pealt, wähemast meie maalt, kadunud. Wahi paremale wõi pahemale poole, ikka näed sa — wähemast Tallinna uulitsatel ja seltskondades — ainult niisuguseid neiude ja noorte meeste nägusid, mis terwisest ja elurõõmust lõkendawad; lahja juustu karwa kahwatust, mida õnnetu armastus peab sünnitama, otsid sa asjata. Wahest juhtub sulle küll mõni lahjade puusade, õõnsate palede ja sinikollaka jumega noorsand tee pääl põigiti ette, aga hakkad sa osawõtlikult maapäälsete inglite nimesid taga pärima, kes noori mehi nii ha-
