— 55 —
juba surma lähenemist ütles tundwat? Pidi ta „jah“ ütlema ja sellega wannet, mis wale pääl seisab, wõi terwe elutäie õnnetust enese pääle kutsuma? Oleks Agnes üks neist kalgi südametega wooruse-paleustest olnud, kellel wali tõde ja kindel eesmärk kõigest üle käiwad, siis oleks ta wastuse peagi leidnud; aga ta oli õrna südame ja sügawate tundmustega naesterahwas ja selle pärast ei wõinud ta südame küsimustes järsku wastust leida. Ta lasi pää wäsinult rinnale wajuda; kui ta silmad jälle üles tõstis, nägi ta, et midagi wastust enam waja ei olnud…
Agnes langes kummuli surnud isa rinnale ja nuttis kui meeletu. Nüüd oli ta täiesti üksi suure inimeste kõrbe keskel…
Pikkamisi toibudes pani Agnes tähele, et surnu käed kramplikult midagi kinni hoidsiwad, mis ta rinna pääl, riiete all, peidetud oli. Talle tuliwad isa sõnad meelde, kes oma põuet pärast surma oli käskinud lahti wõtta. Agnes tegi surnu riided ettewaatlikult lahti ja wõttis neljanurgelise nahast koti wälja, mis palja ihu pääl nahkrihmaga surnu kaelas rippus. Mitme asjata katse järele leidis ta wiimaks koti lahtitegemise saladuse. Kotist leidis Agnes täis kirjutatud paberilehe; koti neli soppi oliwad sajarublaste paberirahadega täis topitud. Agnes puistas terwe koti sisekonna laua pääle; lugemata hulk wikerkaari karwalisi paberisi wirwendasiwad tema imestanud silmade ees. Määratu rikkus, mis siin wälja laotud oli, pani neiud kohkuma. Ta kattis rätiku rahahunniku pääle ja hakkas isa kirja lugema.
Kiri oli nõnda:
