— 44 —
Uulits oli libe ja wanamehe kott raske; poe ukse ees kukkus ta nii õnnetumalt maha, et oma pää weriseks lõi ja uimaselt lamama jäi. Seda nähes jättis Hermann kohe kohwi ja nuudlite ostjad seisma, tõttas õnnetule appi, pani werejooksu lumega seisma ja sidus haawa oma ninarätikuga kinni. Kui ta wanameest maja sisse tahtis kanda, ägas see nõrga häälega:
„Wiige mind koju… oh, ma suren… koju, koju!“
„Kus Teie kodu on?“ küsis Hermann kohkudes.
Wanamees ei wastanud; ta hakkas mõlema käega oma rinnast kinni ja näis uuesti uimaseks minewat.
„Ma wiin ta otsekohe haigemajasse,“ ütles Hermann iseenese ette.
„Koju, koju… Jumala pärast koju!“ sosistas wanamees uuesti.
„Kus Teie elate?“
„P*** uulitsas… Schaumbergi pärijate majas.“
Hermann imestas, et waene kaltsukorjaja, kelle ülikond talle enesele tänulikku tööpõldu pakkus, ühes neist kõige uhkematest Tallinna uulitsatest ja ühes neist kõige toredamatest majadest selles uulitsas elas; ta ei hakanud selle asja üle sügawamalt järele mõtlema, waid kutsus woorimehe, seadis wanamehe hoolega saani pääle istuma, hoidis teda ise kinni ja oli, oma kergest riidest hoolimata, sõidule walmis.
„Mu kott… kott!“ karjatas wanamees hirmsas ahastuses.
„Missugune kott?“ küsis Hermann.
„Kaltsukott!… Ärge unustage mu kaltsukotti maha!“
