Lehekülg:Tallinna narrid ja narrikesed. Bornhöhe 1892.djvu/40

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 40 —

waid katsub kawalate wiguritega nende halastust äratada, keda ta oma walsi margapuuga muidu tüssab.“

Wanamees hoigas walusamini.

„Kasi wälja!“ kärgatas perenaene. „Tema julgeb kerjata ja enesel pung raha täis!“

„Jumal hoidku mind sest rahast üht kopikat oma kasuks pruukimast!“ ütles wanamees, silmi lae poole tõstes. „Kust peaksiwad siis mu haige naene ja kuus wäetimat last päätoidust ja ihukatet saama?“

„Wale! Puhas selge wale!“ hüüdis perenaene. „Pole sul naist ega last, aga raha on sul küll. Ma olen su kelmistükka ennegi näinud. Kasi minema, muidu wõtan ma luua warre!“

Wanamees katsus kotti uuesti üles tõsta, kukkus aga see kord koguni maha ja jäi kui uimane koti otsa pool küliti lamama. Üks noor naesterahwas, waese wabriku töömehe naene, kes kaherublases urtsikus elas, kadus seda nähes ära ja ilmus siis kausitäie lahja leemega ja suure leiwawiilakaga; ta aitas wanamehe istukile ja pakkus talle süüa.

„Teil näib ju küllus käes olewat,“ pilkas emand Trump. „Olete wist ära unustanud, et Te minewase kuu üüri weel ära maksnud ei ole.“

„Saab maksetud,“ wastas noor naene punastades.

„See on kahtlane, kui Te oma terwe wara kelmide ja hulguste kätte söödate.“

„Mina ei wõi nälginud inimese waakumist näha. Olgu see mees õiglane wõi petis, aga seda näeb igaüks, et tal nälg on.“

Seda oli tõesti kerge näha, sest wanamees neelas toitu nii läbemata ahnusega alla, nagu oleks tal