— 27 —
nägi imestades ja pisut kohmetades, et see keegi muu ei olnud, kui looduseuurija ja masinate wäljamõtleja Jaan Tatikas. Jaani silmast wälkus kustumata wiha tuntud pilkajale ning auu määrijale wasta; aga ka Salomoni süda paisus waenulistest tundmustest selle inimese wastu, kes tema kõrge saatuse pärast oli julenud kahewahel olla; nad oleksiwad wõinud teine teise näo ära unustada, aga teine teise sõnu — ilmasgi.
„Mis Te siin waritsete?“ purtsas Tatikas.
„Tahtsin küsida, kas see Teie koer on?“ wastas Wesipruul nii külmalt ja rahuliselt, kui wõimalik.
„Mis siis? Tahtsite talle seltsiks hakata? Mul on ühest koerast küll,“ pilkas Tatikas.
„Ma näen, et Teie koeral muidugi parajat seltsi on,“ ütles Wesipruul torklikult. „Kui Teie lossi kaitsmiseks ühest koerast küll saab, siis wõiksite teise mulle müüa, nimelt selle, kes praegu mulle nii sõbralikult hambaid näitab. Ma maksan Teile nii palju, et Te oma saabastele uued tallad alla wõiksite saada, mida Teie wist mõnele waesele olete kinkinud.“
„Küll ma sulle enesele tallad alla teen!“ müristas Tatikas, „Pontu äss, äss, wõta ta!“
Salomon tundis, et julgus, pilkamise himu ja kuue saba korraga temast lahkusiwad. Mehiselt appi hüüdes ning wemblaga kui lõukoer wõideldes, libises ta tagurpidi hoowiwärawast wälja. Pontu saatis teda kuni aiawärawani, haukus sääl, kuni ta läkastama hakkas, ja läks siis koju, peremehe käest harjunud jalahoopi wälja meelitama. See kord sai