kambris? Karlale näib, et Kassiaru oleks nagu kindlam kui õpetaja kantslis. Ja sellepärast lõpetab ta viimaks oma lause: see on kindel, nagu Kassiaru Nõmmann seda ütleb.
Ometi leidus ka neid, kes nii väga ei kahelnud asjade kindluses, nagu tegi seda Oru Karla. Või kui kahtlesid, siis kahtlesid lõpuni ja ütlesid, et ka Kassiaru Nõmmann pole kindel, kuigi tal on rendil hea plärakas riigiraba, istub panga-nõukogus, etendab laulu ja mängu, juhib kontrollkarja ja teeb sadat asja, ainult oma talus talitavad hommikust õhtuni võõrad inimesed — palgalised.
Üks neid, kes lõpuni kahtlesid, oli Vargamäe Indrek. Sellepärast palus ta viimaks sõna, kui teisi kõnelejaid ei ilmunud. Aga juhataja ei tundnud teda ära ja küsis, kust mehi tema on, ning kui Indrek oma nime ütles, vaatas Kassiaru teeseldud imestusega otsa ja ütles siis:
„Ah jaa! Mäletan, mäletan! Lugesin lehest. Teil oli hiljuti linnas protsess.“
„Kas see ka asjasse puutub?“ küsis Indrek vastu.
„Mitte just,“ lausus Kassiaru muigavalt, „aga täna, nagu ma näen, on siin koos ümberkaudsed maaomanikud, kuid teie olete ju linnaelanik, niipalju kui mina tean.“
„Mina olen siin sündinud ja kasvanud, sellepärast tunnen siit nurka ja olusid paremini kui paljud teised, igatahes paremini kui teie, härra juhataja, sest mina olen siitnurga põline elanik, teie aga ainult uustulnuk.“
„See ei puutu sugugi asjasse,“ hüüdis Kassiaru vahele.
„Puutub!“ hüüdis Indrek vastu, „sest ka Vargamäe Eespere praegune peremees on uustulnuk, kes ei tunne hästi kohalikke olusid, ja sellepärast volitas ta minu enda asemel seletusi andma. Sass, ehk oled nii hea ja ütled juhatajale, et sa tõesti minu oled volitanud.“
