rema meelega Kassiaru Nõmmanni kui ühtegi teist. Tema pidi ometi teadma, mis ta ütleb, miks muidu istub ta igas kasulikus ettevõttes ja sõidab sagedasti linnagi vahet kas oma autoga või raudteevagunis, nagu teatud korral sobivam. Ja nõnda oleks võinudki selline imelik asi juhtuda, et inimesed tulevad kauge maa tagant kokku arutama Vargamäe jõe süvendamise ja õgvendamise küsimust, aga otsustavad siinsamas ministeeriumilt paluda Muulu soo emakraavi kaevamist.
Toas ütles küll üks vanem mees, et Kassiaru tahtvat hakata oma õuealust riigirahaga kuivatama, sest tema rentinud ju suure pläraka Muulu rabast endale ning mõtlevat selle päriseks osta, niipea kui tema kraavitamiskava läbi läheks. Aga sellele hakkas Oru Karla, kes siinsamas seisis, kohe vastu vaidlema, öeldes, et mis puutub see asjasse, kes on rentnik, peaasi, kes omanik, see las kraavitab. Pealegi, kes takistab teisi, et ka nemad igaüks head plärakat riigiraba rendile ei võta või et nad lõpuks neid plärakaid päriseks ei osta? Igaüks võib seda. Kui aga teistel pole ettevõtlikku vaimu, ainult Kassiarul, miks siis riik peaks sellepärast oma raba kuivatamata jätma, liiatigi kus see kasulik kõigile, ka Vargamäele, sest vesi täidab Muulu poolt tõepoolest peale, see on kindel nagu… nagu…
Karlal ei tulnud äkki meelde, kui kindel see on. Alguses mõtles ta ütelda: „nagu aamen kirikus“, aga jättis selle ütlemata, sest tema arvates pole ei aamen ega kirik enam kuigi kindlad. Need olid ainult tema lapsepõlves kindlad asjad, sest siis valitsesid saksad mõisas ja kirikus ning venelased koolis ja kohtus. Siis oli kindel aeg ja kindlad asjad. Nüüd on teisiti. Nüüd on kõikjal eestlased ja Karla ei tea enam, mis on kindel. Mis on kindlam, kas aamen kirikus või Kassiaru sõna Vargamäe Eespere
