oleks läbirääkimisi pidada, selleks oli vaja juhatajat, kes annaks sõna ja peaks pisutki korda.
Vargamäe Sass oleks tahtnud, et Indrek oleks võtnud juhatamise enda kätte. Sedasama lootis ka vana Andres teiste selja taga, sest siis oleks jäänud kõigil tundmus, et asja algatajad, arendajad ja teostajad on Vargamäe mehed. Ometi kujunes asi hoopis teiseks. Sest kui mõnelt poolt tuletati juhatajana meelde Indrekut, valitses Vargamäe eluhoonetes peaaegu vaikus, aga niipea kui nimetati Kassiarut, kostis kõikjalt heakskiitev sumin. Nii siis asuski juhatajaks Kassiaru ja ta tegi seda nõnda, nagu ei võikski see teisiti olla. Sest tema oli juhatamisega harjunud maakonnavalitsuses, vallavolikogus, lauluseltsis, panga nõukogus, tõukarja-ühingus ja muil ettevõtteil.
Kui Vargamäe eluhoonetele oli kokkutulnud hulk masendavalt suur, siis Kassiaru Nõmmannile oli see ainult käputäis inimesi, kellega võib talitada oma heaksarvamuse järele. Ja sellepärast ütles ta sissejuhatuseks kohe, et kokku on tuldud küll Vargamäe jõe pärast, kuid rääkida võiks siin ka muist asjust, näiteks kas või suurest Muulu soost ja rabast, mille kuivatamine ei annaks mitte vähemale inimeste arvule tulu kui Vargamäe jõe süvendamine. Muidugi, tema, Kassiaru, ei taha oma arvamustega peale käia, kuid tema räägib seda ainult hoiatuseks, et ei hakataks tühja töö ja vaevaga peale, mis ei vii tema arvates praegusel ajal kuhugi. Vargamäe jõe süvendamine on liiga suur ja kulukas töö, kui et see ministeeriumis pooldamist leiaks. Kassiaru võib seda oma kogemuste najal kinnitada, sest temal on teatud suhted. Temal on kõikjal teatud suhted ja sellepärast on temal need olud ja asjad selged. Iseasi Muulu soo kuivatamine, sest see ei nõua kuigi suurt kulu. See ei nõua riigilt rohkem kui aga emakraavi kae-
