nud siin aastakümned, nõudnud tõde ja õigust taga kodus ja väljas oma naabermehega. Tema on ka see, kes on tähtsail elupööranguil siin ruumes lugenud ja laulnud, nii et nutsid naised ja lapsed ning pühkisid silmi täied mehedki. Ainult Vihukse Anton jäi alati enne magama, kui pisarad jõudsid silma tulla, nagu ta tänagi nohiseb sooja müüri ääres, ilma et oleks jõudnud sõnakestki kuulda sellest, millest siin mõeldakse kõnelda.
Eluhooned on jäänud, sest praegune peremees korjab alles raha uute ehitamiseks, aga elu ise on läinud. Vana elu on läinud ja tema asemele on uus tulnud, nii et eluhooned sörgivad elule järele. Sellepärast näevadki need põlised seinad täna seda ebatavalist meestesumma ja kuulevad nende ebatavalist jutukõminat: Vargamäe jõe peab ära puhastama, tema vee alla laskma! Aga kes on enne siin kuulnud, et selleks oleks kokku tuldud aru pidama kas või kaksi, kolmigi? Ei, sellest unistas ja rääkis siin ainult vana Andres, kes istub nüüd vaiksena toanurgas, nagu ei huvitaks asi teda enam kuigi palju.
Enne tuldi siin kokku, kui oli keegi matta, ristida, laulatada või kroonuteenistusse saata, ja siis olid ikka mehed ja naised segi, lapsigi oli kaasa toodud, kes kilasid ja askeldasid vanade keskel. Aga nüüd on ainult mehed, nagu oleksid naised ja lapsed Vargamäe mailt hoopis kadunud.
Ja keegi ei mõtlegi söömisest ega joomisest, nagu oleks ka sellest tänapäev suurem puudus kui vanal õndsal ajal, kus pikk pidulaud ägises leiva- ja saiaviilukate, lihaliudade, süldikausside, koogitaldrikute ja mannapudrukuhjade all. Et aga ei katkeks sootuks side mineviku ja oleviku mälestuste ja elu tõelikkuse ja illusiooni vahel, selleks oli praegune peremees muretsenud vähemalt õllekannu eest.