Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/91

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

VII.

Ometi saadi nädalate jooksul sinnamaale, et ühel selgel ja säraval talvisel pühapäeval hakkas Vargamäe Eesperesse kogunema mehi — noori, keskealisi ja ka vanu. Neid tuli jalgsi ja hobusega, aga ei puudunud ka sellised, kes vihistasid suuskadel, sall sõlmes ümber kaela. Indrekule olid paljud hoopis tundmatud, kas vaheajal tõusnud noorsugu või uustulnukad.

Nähti siin Metsakandi ja Soovälja mehi, viimased ühes saunikutega, nagu oleks ka neil põhjust Vargamäe jõe süvendamiseks ja õgvendamiseks; ilmusid Ämmasoo, Võõsiku, Hundipalu ja Rava peremehed; tuli uus Kassiaru, et kõik võiksid näha, kuidas seal lähevad mehed aina turrumaks; saabus mehi kaugemailt küladestki ja üksikuist metsataludest, mis kükitasid endiselt oma mäenukkidel; oli tulnud isegi puhtvälimaa mehi, kes käisid Vargamäe mail jõe ääres heina tegemas.

Isegi Oru Karla seisis, käed kasukataskus, Mäe õues ja ajas kaugemalttulnud meestega juttu. Aga ta püüdis näo teha ja mõista anda, et tema on muidu niisama siin, mitte päriselt. Tema pole tulnud asja ajama, vaid ainult vaatama ja kuulama, mis teised teevad ja räägivad.

91