See on vast sõit, see on see õige aju, mida Mulla on ihaldanud kogu eluaeg, aga keegi pole teda tänini selles arvesse võtnud. Isegi heinaveole ei taheta teda hea meelega kaasa lasta, sest seal hakkab ta varsti kellegi peale haukuma või kilkama. Ainult siis, kui lumi on metsas nii sügav ja pehme, et Mullal pole vähematki lusti üle kümne sammu teelt kõrvale minna, ei tehta tema kaasatulekuks takistust. Aga mis lõbu pakub Mullale mööda talviseid teid sörkida, kus sõidavad reed, hao- või puukoormad, kus tallavad hobused oma raskete kapjadega, naelutatud rauad all, kus liiguvad kõik need, kes pole vabad ja sinnamaale arenenud, et taipaksid, mis on mets, metsas jäljed, jäljel hais, haisul hurmav võlu!
Täna on Mulla õige kaaslasega kokku sattunud. See ei hooli teest ega millestki muust, kihutab ainult ja ikka tuule järele, et oleks hea kerge minna. Vahel harva peatub ta üürikeseks, nagu mõtleks ta juba ümber pöörduda, aga ei: ta vaatleb ainult viivuks kauget jõekääru, metsatukka, niitude lagendikku või mõnda tundmatut talu eemal väljamäel ja liugleb siis edasi. See kestab nii hirmus kaua, et Mullagi meelest asi hakkab kahtlaseks minema, sest tema kõht kipub heledaks ja nina soojaks — talvekülmast hoolimata. Aga kui Mulla ninal hakkab soe, siis tema meeleolu langeb: pole mõtet põõsaste vahel sibada, kui sealt hakkavad kaduma hurmavad lõhnad, sest nõnda muutub maailm igavaks ja üksluiseks.
Aga siis sündis säärane ime, et jõeäärseilt niitudelt hakkas kaduma kiilasjää: uisud pidid teed otsima kas mööda sooni ja lohke või nad kahisesid rohulatvade vahel, mis ulatusid jääst läbi. Muidugi, see ime saabus väga pikkamisi, aga Indrek ei pannud teda enne tähele, kui nägi, et Mulla ei otsi enam teed põõsaste vahelt, vaid traavib
