miks sa kohe sisse ei tulnd? Miks läksid esteks tagasi? Mida sa otsisid?“
„Otsisin pihlakat, mis sa ise istutasid Jussi kuuse asemele,“ vastas Indrek.
„Nii, nii,“ lausus isa mõttes. „Sa mäletad veel Jussigi.“
„Pedakaid pole ka enam mäetipul,“ ütles Indrek nagu otsides teist juttu.
„Kes sulle seda ütles?“ küsis isa huvitatult.
„Käisin ise ülal otsimas, leidsin pedakate asemelt kivivareme,“ seletas Indrek.
„Õige, õige,“ kordas isa, „pedakaid pole enam, on ainult kivivare. Ma ütlesin küll, et las nad seista jalal minu surmani — nad olid nimelt kõik juba ära kuivand —, aga ei, Sass võttis nad maha. Ma läksin oma silmaga seda tööd vaatama ja ütlesin seal, et võiks jätta ühegi minu rõõmuks sinna, kus ta on seisnud kogu minu ea. Suud mööda seda lubatigi, aga pärast leidsin, et kõigile oli saag äärde pandud. Ja et poleks enam jälgegi vanadest pedakatest, veeti kivivare kändudele. Noored ei armasta vanu tänapäev, nad pole neid vist varemgi armastanud. Ka vanad ei armasta noori õieti ja nõnda elavad nad kõrvuti, nagu oleksid nad pahukses üleaedsed. Aga minusse see enam ei puutu, sest kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. See saungi oleks ammu maha kistud ja ase üles küntud, kui mind poleks oma vana luie-kontidega risuks ees. Tänini on ikka kannatatud, eks näe, kas kannatavad surmani või tuleb veel enne kolimine. Ütle nüüd sinagi, Indrek, sa oled ju ilmas rohkem käind ja näind, mis on minusuguse armastus, kel seda vaja?“
„Küllap on ehk ka sinusuguse armastust veel maailmas vaja, isa,“ rääkis Indrek.