„Miks ma ei peaks siis nutma, isa! Lapsed saatsid härrale, s. t. oma papale, head pehmet piimašokolaadi, aga härra ütleb, et ei tema ega teie, vanaisa, võta seda oma suu sissegi. Mis ma siis nüüd teen selle šokolaadiga või kuhu ma ta panen? Ja mis ma linnas lastele ütlen, kui nad küsivad, kuhu šokolaad sai ja kes selle ära sõi?“
„Noh, kui häda on ainult šokolaadi söömises, siis pole veel katki midagi,“ naljatas isa. „Mina söön küll ainult leiba ja rüüpan vett peale, aga kui just tarvis, siis võin ma leiva kõrvale ka pisut šokolaadi hammustada, ega suutäis veel surma too, kui vett hästi peale laanida. Mis Indrek teeb, seda mina ei tea, sest tema oli mitu päeva haige.“
Kui Indrek ja Tiina kahekesi tuppa astusid, kuna isa välja jäi, ütles esimene:
„Te olete tõepoolest seda väärt, et ma oleksin pidanud teid jalamaid linna tagasi kihutama.“
„Jah, härra, ma oleks pidanud tõesti kohe linna tagasi minema,“ oli ka Tiina ise nõus, „sest siis poleks seda uut valet enam olnd, pealegi nõnda teie ees. Mul on hirmus kahju ja häbi! Aga see tuli nii iseenesest, et ma ei saand sugugi aega mõelda, et see on ju jälle vale, mis ma ütlen. Muidugi, kui lapsed oleks teadnud, et ma siia tulen, siis oleks nad tingimata midagi härrale saatnud või saata tahtnud — kas või šokolaadi, kui mitte muud. Nii et kui nõnda mõelda, siis mu uus vale ei olnudki päris vale. Liiatigi juhtus see nii hullusti, et mul just koju jõudes pidid silmad märjaks minema. Oleks see sündind metsas, siis poleks sellest midagi olnd. Ma kohe lihtsalt ei teand, mis isale vastata, sest ma kartsin, et kui teie vastate, härra, siis ütlete kõik plauhti välja. Kõik! Et mina teie pärast südant valutand, et ma vanaprouale valetand,
