tasite,“ seletas Indrek. „Ega te ometi arva, et vanaproua oleks sedasama öelnud, kui te oleksite talle tõtt rääkinud.“
„Nii et seekord tegin ma väga hästi, kui ma tõtt ei rääkind,“ tuli Tiina põiki vastupidisele otsusele, kui Indrek püüdis teda juhtida. Sellepärast ütles see:
„Tiina, teie olete üsna rikutud tüdruk, meile tulles te olite parem.“
„Ei, härra, ma ei ole rikutud,“ vaidles Tiina südilt vastu. „Või kui olen, siis olin juba teile tulles. Teile, härra, pole ma kunagi valetand ja ei valeta ka, ainult see šokolaad. Aga et ma vanaprouale valetasin, siis sellest on mul ikka veel hea meel, sest nüüd nägin ma oma silmaga, et olete terve, härra, ja sain teada, et mu südamel oli õigus, kui ta valutas, sest teie olite haige, härra. Ainult kui ma teaks, mis ma selle šokolaadiga pean tegema. Kui ma ehk võiks ta teie isale anda? See on hea pehme piimašokolaad.“
„Ah see, mis teil endal vale pärast kurgust alla ei lähe, on teie arvates minu vanale isale paras, kes kogu oma elu tõde ja õigust taga on nõudnud?“ ütles Indrek pooleldi naljatavalt, pooleldi tõsiselt.
„Härra, te ajate mu nutma,“ ütles Tiina. „Ma olen oma šokolaadiga kõige õnnetum inimene maailmas. Juba rongile istudes hakkas mu süda tema pärast hirmsasti valutama ja ma mõtlesin kohe, et ega see head ei tähenda. Nii see ongi!“
Ta pühkis silmi, sest seal olid tõesti pisarad, ja et nad just sel hetkel jõudsid sauna ette, kus isa neile vastu tuli, siis nägi ka tema Tiina nõres pilku ja küsis:
„Miks sa nutad? Mis sul viga?“
Indrek tahtis midagi rahustavat vastata, kuid Tiina jõudis temast ette, rääkides nõnda:
