„Aga häälest ei tunne,“ arvas vanamees pimedusest. „Tuttav nagu oleks, aga…“
„Ega vist tunne küll,“ lausus tulija, „pole ju ammugi kuulnud.“
Nüüd valitses pilkases pimeduses tükk aega vaikus. Siis liigutas vanamees end asemel, nii et säng nagises, ja küsis ebakindlalt, isegi nagu pisut ärevalt:
„Oled õige sina, Indrek, või?“
„Mina, isa,“ kostis ahju äärest redelipulgalt.
„Seda ma siis nägingi sinust mitu ööd järestikku und,“ rääkis isa. „Mõtlesin, et mis sinuga veel juhtuda võiks… hakkad õige surema või… Ah siis sina oled! Tulid kauemaks või?“
„Küllap ikka vist kauemaks,“ vastas Indrek.
„Ja sauna minu juurde?“
„Kui lubad, isa,“ ütles Indrek alistunult.
Isa liigutas end jälle asemel, nii et säng nagises, ja ütles siis:
„Poeg, minul pole Vargamäel enam midagi keelata ega käskida.“
„Isegi saunas mitte?“ küsis Indrek.
„Sedagi mitte,“ kinnitas isa. „Ma andsin kõik oma käest ära, et saaks enne surmagi kord vabaks. Inimene on ju niisuke loom, et kui tal midagi on, siis ta on selle vang. Aga miks peaks minusugust mulda veel vangis peetama? Vangirauad olgu noorte tarvis, sest nemad lähevad muidu paha peale. Noor on kui ahne loom, kes jookseb ringi, silmad kirges peas. Aga vana, kuhu saab tema? Ei kuhugi! Tal pole enam õiget silma ega kõrva. Minul, jumal tänatud, on kõrvad jäänud, sest ma kuulsin sind juba siis, kui sa väljas lähenesid saunale — tümp, tümp, tümp! Aga