Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/69

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Olin mõned päevad haigestunud, täna olen esimest päeva väljas,“ ütles Indrek.

„No näete, härra, kas ma ei tunnud õieti!“ hüüdis tüdruk rõõmsalt. „Ma arvasin kohe, et mis hirm see mul ikka on, midagi peab olema või tulema.“

„Aga kui teie iga minu haigestuse puhul hakkate siia jooksma,“ ütles Indrek nüüd ähvardavalt, „siis teadke, mis mina teen: ma lähen siit minema. Ma lähen ükskõik kuhu, hakkan ükskõik mida tegema, aga siia ma ei jää. Ja nüüd peate kohe tagasi minema.“

„Jah, härra,“ ütles Tiina ja hakkas oma mantlit kohendama, nagu mõtleks ta jalamaid minekut teha.

„Ega te siis täna enam jõua kuhugi minna, õhtu juba käes,“ ütles Indrek, „tahes või tahtmata peate selle öö siin magama.“

„See olekski parem, kui ma natukenegi võiks siin olla, muidu mõeldakse linnas, et mis ema ja sugulased need mul küll on, kust nii ruttu tagasi tullakse,“ rääkis Tiina nüüd õnnelikult. „Ma mõtlesin juba teel tulles, et küll oleks hea, kui härra lubaks ühegi päeva paigal olla, siis võiks juba uskuda, et käisin ema vaatamas. Nojah, käisin vaatasin, et vanainimene on rõõmus ja terve, mis siis muud kui jälle koju tagasi, kus töö ootab. Nõnda võib ju küll olla, härra, eks?“

Tiina ootas natukene aega, et kas Indrek vastab midagi, aga kui see vaikis, hakkas ta uuesti:

„Ma mõtlesin, et härra on peres, kus lapsi, ostsin sellepärast natuke šokolaadi, aga siin pole kedagi. Mis ma nüüd selle šokolaadiga teen, härra? Ega ma ometi hakka teda linna tagasi tassima, tahvlid taskus tüliks.“

„Sööge homme teel tagasi minnes ise ära,“ ütles Indrek,

69