leotama riideid. Siis kargas kraavist, haaras labidad ja kirve ning pistis jooksma, nagu oleks tal kurjad tagaajajad kannul. Komistas soos mätaste vahele, tõusis üles, labidad kolisesid käes, ja jooksis edasi. Arumaale jõudnud, andis jalgadele uut tuld juurde ja jõudis sellise lõõtsutamisega koju, et isa vaatas talle hirmunult otsa. Õnneks oli tuba soojaks köetud. Indrek kahmas kuiva pesu ja tormas mööda redelit ahjule. Sealt laskis ta oma pikad kummisaapad alla kukkuda. Seljast kistud riided ladus ta siiasamasse hunnikusse. Kuiv pesu seljas, heitis ta soojale vommile pikali ja ladus endale riideid peale, niipalju kui kätte puutus.
Kogu seda toimingut vaatas isa natukese aega vaikides pealt, siis aga taipas kohe, milles asi, valas ämbrist vett patta ja riputas ahjusuu ette lee kohta, kus hõõgusid elavad söed. Siis läks ta oma karpide kallale kobistama, kust otsis kummeliteed. Riidevirna alt Indrek hakkas isale oma häda kaebama ja seletama, kuis see kõik tulnud. Ta ei jätnud sedagi ütlemata, et jutt Sassiga oli jõest — selle süvendamisest ja õgvendamisest.
„Tuli siis Sass sohu kraavile?“ imestus isa.
„Tuli kraavile ja lubas meestega jõe pärast rääkima hakata, kui on paras juhus,“ vastas Indrek.
„Ilmas sünnivad veel tänapäevgi imed,“ arvas isa, „aga ära sina mul nüüd surema hakka. Jõgi jõeks, aga ega ta inimest maksa.“
„Ära karda, isa,“ lohutas Indrek, „suur häda on juba möödas.“
„Seda näeme alles homme hommikul, ära enne hõiska,“ arvas isa.
Nõnda oligi. Indrek pääses küll kõrgest palavikust ja otsesest eluhädaohust, aga palaviku ta sai siiski, pealegi
