mäele jäädagi?“ Sassi häälest kostis kahklus ja pisut hirmugi.
„Tahab Vargamäele jääda ja tahab koha meie ja me laste käest ära võtta,“ jätkas Maret oma mehe toonil, hakkas aga ise varsti naerma ja ütles siis südamlikult: „Ei, armas mees, Indrekul endal pole Vargamäe jõest sooja ega külma, arvan ma, aga tema vanal isal küll. Ja kui Indrek tahtis, et sina räägiks jõe pärast, siis tema ise rääkis sinuga oma vana isa pärast, ei muud midagi. Sest sel on jõevee madalamaks laskmine juba sest ajast südame peal, kust mina mäletama hakkan. See on neilt päevilt pärit, kus ta alles Vargamäele tuli. Indrek tahaks oma vanale isale rõõmu teha, sellepärast rääkis ta sinule ja koputas sinu heale südamele.“
„Kust siis sina seda kõike nii hästi tead ja miks sa minule sellest kunagi pole kõnelnud?“ küsis Sass.
„Sina pole ju siin kasvand, mis siis sinule sellest rääkida,“ ütles Maret. „Sina ei tunne seda vaeva, mis minu isa ja ema kord Vargamäel nägid. Selle vaeva kätte mu ema enneaegu haudagi läks. Mina seda sel ajal ei mõistnud, olin alles väike ja rumal. Ei mõistnud seda õieti siiski, kui sinule tulin. Aga kui asusime Vargamäele elama, siis langesid nagu soomused silmilt. Ja et Indrek on veel kauem siit eemal olnud, siis näevad tema silmad vist veel selgemini. Sellepärast ta seal kraavilgi nüüd nõnda on…“
Kui Maret nõnda rääkis, hakkasid silmad tal endal sorinal vett jooksma. Aga ta ei katsunudki seda mehe eest varjata. See kuulas ja vaatas oma naise pisaraid ning äkki nägi ta kogu oma elu hoopis uues valguses. Võib-olla oli Maret ükskord temale tulnud ainult sellepärast, et ta oli kasvanud Vargamäel. Ta oli näinud siin vaeva ja muret ja sellepärast ei pannud tema Sassi vigast jalga mikski.
