„Ongi hea, et ta lakast maha tuli, mis ta seal üksi konutab, mõni teab, mis mõttedki nõnda pähe tulevad.“
„Ega see asi siis ometi nii hull peaks olema,“ lausus Sass.
„Aga kes see teise südamesse näeb,“ vastas Maret. „Võta või see Tiinagi…“
„No hea, et see nõnda lõppes,“ arvas Sass, „nüüd saab Vargamäe jällegi vanast verest ilusasti puhtaks, hakkavad ehk siis pisut rahulikumad päevad.“
„No ehk ometi,“ lausus Maret.
Aga kui Oru rahvas nägi, mis sündis Mäel ja saunas, panid seda kõik väga imeks ja Oru karske perenaine rääkis Tiinast väga halvasti. Oli juba halb, kui poiss puges öösi salaja tüdruku juurde, aga mis mõelda tüdrukust, kes läheb lausa kõigi silma all mehe juurde, kes pealegi lesk ja laste isa? Ei, sellisest tüdrukust ei pea korralik perenaine enam midagi.
Helenegi omandas Tiina kohta ema arvamused ja andis need ka esimesel parajal juhul Mäe Oskarile edasi, kui see käis Oru õueväravast mööda hobuseid köietamas, kuna Helenel oli samal ajal oma õuevärava kandis midagi toimetamist — vinnas kaevust puhast vett, tõi ämbriga solki välja või riputas aia otsa kuivama rätikuid, lappe, sokke, sukki, põllesid, isegi selliseid riidetükke, mida pole päris viisakas õueaia otsa riputada. Nõnda tal siis oligi juhus Oskarile ütelda, mis tal nii väga südamel kipitas, nimelt: et Tiina käib saunas onu Indreku juures magamas.
Aga Oskarile hakkas see väga südamest kinni, et Helene tuleb temale sellist asja Tiinast ja onu Indrekust ütlema ja lõpuks kogu nende perest ning saunast halba rääkima. Sellepärast jutustas ta Helenele siinsamas, milline lugu on õieti Tiinaga ja tema jalgadega ning milline onu
