et nad ei avaneks loksutades, seda teab Oskar. Muidugi, kui Oskar ust või aknaid pisutki liigutaks, kui ta neid kõvemini katsukski, siis Tiina kuuleks kohe, aga kindel on, et ta ei tuleks neid avama. Tema teeskleks rasket und ning nõnda ei saa talle hommikul isegi etteheiteid teha. Nõnda on Tiinaga. Sellepärast tuleb lakka tagasi minna ja hommikut oodata.
Ka hommikul ei leidnud Oskar enam mahti Tiinaga rääkida, sest see tuulas reisupalavikus ühtesoodu ühest kohast teise, nagu oleks tal jumal teab kui palju asutamist ja pakkimist. Aga kui ta viimaks omaga valmis sai, polnud tal rohkem kui väike pambuke, mis paras selga või käe otsa võtta. Nõnda on need tüdrukud, nõnda need naised.
Lahkumisel Oskar oma nägu ei näidanud, nagu oleks ta pahane. Ka Elli andis kätt peaaegu vastu tahtmist. Maret läks Tiinat õueväravani saatma, nagu tahaks ta oma silmaga näha, et ta tõepoolest nüüd Vargamäelt alla läheb ja et ükskord ometi tema jandist lahti saab. Aga Maret eksis, sest kui nad värava taga olid jumalaga jätnud, ütles Tiina äkki tõsise hirmuga, vaadates Maretile otsa:
„Perenaine, ma kardan, ma ei julge minna.“
Nüüd tuli ka Maretil hirm peale, sest ta arvas, et tüdrukul pole täit aru peas. Aga ta sundis end rahule ja küsis:
„Mis sa siis, rumal laps, kardad?“
„Ma kardan soosilda, perenaine,“ vastas Tiina, „mul on ikka see Ott meeles.“
„Küll oled sa, Tiina, arutu!“ hüüdis Maret kergendatud südamel, et tüdruku hirmule nii lihtis ja loomulik põhjus leidus. Tähendab, ei tal siis arust puudu ole, kui ta nii
