matuseid pidades põhjust Andrese ees suurustada, sest kuigi sel olid poegadest Andres ja Ants surnud meheeas, ometi olid tütred kõik elus ja kõigil lapsed: Liisil kolm, kõik juba täiskasvanud, nagu Mareti kakski; Liinel neli, kellest kaks alles kümne ümber, Tiiul kolm, üks neist alles mudilane; Kadril ka kolm, kõik alles alaealised, neljas oodata. Ka Indrekul olid lapsed, ainult kahju, et nad polnud vanaisa ära saatmas, sest siis oleks veel kaks last juures olnud. Sass üksi vehkles ilmas vallalisena, sest sehvtiasi ei andnud võimalust naistega kestvamaid sidemeid luua, nõnda seletas ta ise teiste matuseliste rahustuseks.
Nõnda siis võis Andres rõõmuga oma matuseid pidada, sest laste kilkamist ja naeru olid kõik Vargamäe hooned täis. Nutta ei tahtnud keegi, või olgu siis, et seetõttu, et teised nutsid. Kõige rohkem kippusid Maretile pisarad silma ja mitte niipalju sellepärast, et isa surnud, vaid et ta oli oma silmaga näinud, kuidas Indrek temaga jõe äärest koju tuli. See ajaski talle nutu peale. Ja niipea kui Maret hakkas nutma, siis ei saanud ka Tiina enam pidada, sest perenaise pisarad tõid ka temale pisarad silma. Neile kahele järgnes Liisi ja siis tulid teised õed riburada mööda. Meestest vesistas silma ainult peremees Sass, nagu oleks ta tahtnud teistele eeskujuks olla. Aga tema ei teinud seda sugugi eeskuju pärast, vaid et ta mõtles, kuidas ta Andresele puusärki tegi ning — kes muretseb kord küll tema enda puusärgi eest? Jah, see oli tema meelest väga hale ja tähtis küsimus.
Muide, kadunust oli vähe juttu, kui mitte arvestada tema surma ennast, mis juhtus ebatavaliselt, sest ajad ja huvid olid teiseks muutunud, kui et keegi oleks tahtnud nii väga möödunud aegu ja asju meelde tuletada. Jah, näis, nagu polekski vanast Vargamäe Andresest suurt midagi
