ta viskavad või mis nad temaga teevad. Kepil on Andrese enda lõigatud kirjad peal, neid kirju ei taha ta teiste kätte jätta.
Indrek pöördus küüni juurde tagasi, pani isa endisele paigale rohu peale ja ronis küüni kepi järele. See lamas heintel sootuks nähtaval paigal, pealegi veel isa aseme kõrval, kuidas ta küll temale kohe silma ei puutunud? Aga ükskõik, kui ei puutunud, siis ei puutunud, nüüd ta võtab tema ära. Aga kuhu ta kepi paneb? Tal on ju ainult kaks kätt ja nendega hoiab ta isa. Mõnikord oleks inimesele nii hädasti rohkem käsi vaja. Kepile head paika otsides märkas ta äkki, kui lühikene see on. Jah, isa kepp oli imelikult lühikene. Tähendab nõnda olid aastad ta kössi vajutanud, aastad ja töö ning vaev, otsustas Indrek. Sest varemalt oleks isa pikemat keppi vajanud, tingimata pikemat, ainult, et siis ta üldse ei vajanud teda ning kui hakkas vajama, siis kohe lühemat.
Indrek katsus keppi kõverat otsa pidi alla tasku pista, aga sealt võis ta ära kaduda, ilma et ta ise seda märkaks. Rinnataskus oleks tal sobiv paik, kuid siin jääb ta kõva kaikana isale ette, kui Indrek selle sülle võtab. Muidugi, Indrek mõistab väga hästi, et isal pole enam millestki sooja ega külma, aga ometi otsib ta kepile paremat paika. Lõpuks pistab ta tema kõverat otsa pidi põuetasku ja nüüd on ta süda rahul: paks kuub on kõval kepil padjaks peal, nii et isal pole nurisemist, ja Indrek ise tunneb kogu tee käega, kas kepp on veel alles või mitte.
Ta võttis isa uuesti maast sülle ja hakkas minema ning nüüd ei pöördunud ta enam tagasi. Aga äkki tundis ta, et surnult oli isa palju raskem kanda kui elavalt. Surnud on üldse raskemad kui elavad, mõtles Indrek. Aga siis unustas ta selle raskuse, sest ta pani tähele, et pilved hommiku-
