küsis Andres Indrekult, mis sünnib tema arvates Oru suure jõekääruga.
„See jääb tingimata uue ja vana jõe vahele,“ ütles Indrek.
„Aga siis saab ju Oru jõe allalaskmisest palju rohkem kasu kui Mäe ja ometi on tema selleks hulga vähem teind. Õieti öelda, ta pole midagi teind, on ainult vastu olnd, sest et meie asja üles võtsime,“ seletas Andres.
„Jah, nii see siinilmas ikka on,“ rääkis Indrek: „ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm. Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi, päris õnnelikud need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. Meie oleme teinud, isa, ja sellest rõõmust aitab meile.“
„Indrek, täna sa räägid ja oled minuga, nagu ei kunagi varem,“ ütles Andres liigutatud meelel.
„Isa, ma olen nii rõõmus, et sa oma silmaga võisid näha, kuidas inimesed juba jõe kallal tööl, sellepärast,“ seletas Indrek.
Jällegi vaikis isa tükk aega, nagu mõtleks ta Indreku sõnade üle järele. Siis ütles ta:
„Päikesepaistel tuleb nii hea unerammestus peale, kui ometi võiks nüüd natukeseks ajaks pikali visata.“
„Ma aitan su küüni,“ ütles Indrek, „ja ronin ise järele, sest minulegi kulub pisut puhkust.“
„Ma arvan ka,“ vastas isa, „sest see päratu maa, mis sa mind seljas kandsid…“
„Kõva teega poleks see ju suur asi, aga mööda pehmet jõeäärt…“
Lause jäi pooleli, sest Indrek hakkas isa küüni upitama, ja kui see sees, ronis ta ka ise järele.
„Ah kui hea!“ ohkas Andres oma vanu konte pehmeil ja lõhnavail heintel sirutades. „Tahaks ühes jumala-
