resele samal ajal andis poja, kes võttis ta kukile ja viis veel enne surma oma silmaga vaatama, et jõega sünnib tingimata midagi. Nõnda võisid nad mõlemad oma jumalat kiita ja tänada.
Kogu pika tee tagasi Andres arutas endamisi jumala õiglasi seadmisi ja mõtles Pearu ning tema sõnade üle vaikides järele.
Indreku mõtted ajasid samal ajal oma rada. Nemad jätkasid endist arutlust kergest ja raskest. Kas on kergem ennast kanda lasta või teist kanda? Kas on mõtet teist kanda või ennast kanda lasta? Hea küll! Tema kannab oma nõtra isa ja see kandis kord teda, kui ta oli alles väetike. Tähendab — tugevam kannab nõrgemat. Aga maailmas on aina vastupidi: nõrgem kannab tugevamat. See maksab üksikute inimeste, kihtide, rahvaste ja rasside kohta ja seda peetakse kultuuriks. Kultuur on see, kui istud nõrgema kukil. Nii et kultuur on midagi röövtaime taolist, mis elab teisest taimest. Ning ometi usuvad kõik edu ja inimessoo paremat tulevikku kultuuri nimel. Ja kui see ei teostu, siis ütlevad targad inimesed, kes juhivad rahvaste saatust: kultuuri puudus! Mõistate? Üksik inimene, kiht, rahvas või rass ei istu veel küllalt kindlasti mõne teise inimese, kihi, rahva või rassi kukil, sellepärast ei teostu inimessoo parem tulevik.
Nõnda arutas igaüks omaette, olgu kandja või kantav. Aga kui nad jõudsid oma heinamaale küüni juurde, tahtis Andres pisut Indreku kukilt maha, sest ta mõtles siin natukene päikesepaistel istuda ja puhata ning siis oma jalaga tasakesi minema hakata, sest läbi soo viiv jalgtee oli palju kõvem ja parem vanainimese jalale astumiseks kui pehme samblane jõeäär. Ja kui nad nõnda seal küüni ees istusid,
