ainult tead, lõpuks ometi sünnib see. Mille pagana pärast ei või sa siis ühes minuga nende inimeste üle naerda, kes suurustavad ja kiitlevad ning lömitavad oma isiklikkude pisikeste kasude pärast? Kui meie asjast mõtlesime, siis ikka kogu jõgikonda, aga nemad hoiavad küünte ja hammastega igaüks oma soo- või niidulapikesest kinni. Meie suurest asjast teevad nemad pisitillukese sääseaevastuse ning kehklevad ja kiitlevad sealjuures pealegi. Kui Hundipalu Tiit oleks seda kuulnud ja näinud, siis oleks ta tingimata oma laia lõuaga naernud.“
„Arvad sina tõesti, et Hundipalu Tiit oleks võind naerda?“ küsis Andres.
„Aga muidugi,“ vastas Indrek, „miks ei oleks tema pidanud inimeste väikluse üle naerma.“
Indrek ja Andres seisid hulk aega kahekesi, aga lõpuks söandasid ometi mõned mehed Kassiaru juurest ära tulla nendega juttu ajama. Keegi Urvaküla meestest teadis rääkida, et Kassiaru tahtvat jõesüvendamise kellegi teisega kahasse oma kätte võtta, sest tema hankivat oma poegadele nõnda tööd. Koolitanud teine neid kangesti, raisanud palju raha, teinud koha peale võlgu ja nüüd pole poegi kuhugi panna, saada kas metsa puid lõikama või pane sohu kraavi kaevama. Aga seda ju Kassiaru au ei luba. Tema au ei luba sedagi, et poisid ühes sulaste ja tüdrukutega põllul tööd teeksid. Jõesüvendamine on peenem ja puhtam, sest siin käi, kepp käes, ja vaata ainult, mis teised teevad. Nõnda olevat selle kange Kassiaru asjad: pankrot hakkab kallale tikkuma.
„Nii et kui lõvil jäävad kihvad ja küüned nüriks, siis hakkab ta kõige valjemini möirgama,“ ütles Indrek.
„Jah, kott tolmab ikka kõige hullemini, kui hakkab tühjaks saama,“ lausus Urvaküla mees.
