tub uuesti lapseks, kel pole püsivust oodata. Ja ta katsus teda lohutada, öeldes:
„Küll nad juba tulevad, ära karda.“
„Ma kardan tõesti, et minu vanad silmad neid enam ei näe,“ vastas Andres.
„Näevad küll, isa, ära tühja muretse,“ rääkis Indrek.
Aga Andres oli endiselt ärevuses ja viskles öösiti rahutult asemel, kuna Indrek samal ajal norises ehtsat kraavimehe und. Hommikul kaebas isa Indrekule:
„On see vanainimese elu ka hull, et enam und ei ole. Ei saa ju end enam kuidagi hästi ära väsitada. Laps, see jookseb päevad otsa ühtesoodu ümber, noor inimene teeb tööd, aga mis on vanal peale hakata. Joosta ei saa, jalad ei võta vedu, tööd ei jäksa ka enam teha, sest keha on nõrgaks jäänd, no kuidas sa saad enese tublisti ära väsitada, nii et uni magusaks läheks. Ainult surm väsitab veel vanainimese nõnda, et uni läheb magusaks.“
„Las näed varsti selle jõeasja ära, nii et su süda rahu saab, küll siis läheb uni jälle magusaks,“ rääkis Indrek.
„Vanast-peast ei lähe uni enam nii magusaks, kui oli lapsepõlves ja noores eas,“ seletas Andres. „Ei mina aru saa, milleks jumal selle nõnda on seadnud. Nüüd mul oleks aega magada kas või ööd ja päevad kokku, aga pole und, ükskord tahtsin kõigest väest magada, kuid siis polnd aega. Nõnda on see inimese elu.“
„Jah! just nõnda ta on,“ kinnitas Indrek. „Täissöönul pole isu ja nälginul pole toitu — ning hädas on mõlemad.“
Nõnda targutasid nad inimese maise saatuse üle ja ootasid, et jõega hakataks midagi tegema, nagu oleks need kaks asja teineteisega lähedases ühenduses. Ja kui vana Andrese noor süda oli peaaegu vähemagi kannatuse ning usu kaotanud, et Vargamäe jõega veel midagi sünnib, nii
