rakkus käsi või ihub labidaid. Ainult, kui heidab magama, läheb jutt lahti ja kestab peaaegu kogu öö, nagu katsuks ta unes seda tasa teha, mis jäi tegemata päeval. Aga kui isa temalt vahel küsib, et millest ta küll und näeb, kui ta nii väga räägib ja isegi kätega vehkleb, siis vastab ta, et ei tema hommikul mäleta midagi. Ka sellest isa ei saa hästi aru, kuidas võib niipalju und näha ja nii valjusti rääkida, isegi karjuda, ilma et ärgates teaks, mis, kus ja kuidas. Temal olid ükskord teissugused unenäod, kui ta rähkles siitilma asjadega ja valutas mõnikord oma südant. Tema teadis, mis ta unes näinud, ja tema teadis isegi seda, mis tema unenäod tähendasid, või kui ei teadnud tema ise, siis teadis mõni teine, ütles täielik unenägude seletaja.
Indrek mõistis, et isa tema pärast kannatas, mõistis, et kannatas mõni teinegi, aga ta ei võinud sinna midagi parata. Juba siis, kui tal valmis otsus, et läheb Vargamäele, ta teadis, et viib kannatusi kaasa mitte ainult endale, vaid ka teistele. Teda võis ometi üks tõsiasi lohutada: mitte ainult kannatust, muret ja vaeva ei toonud ta Vargamäe kanti, vaid ka kõige puhtamat rõõmu — kahjurõõmu. Sellest rõõmust saadakse osa Orul, aga võib-olla ka Hundipalul, Kassiarul, Ämmasool, Võõsikul, Kingul ja mujal üksikuil väljamägedel ja soosaartel, ning mis on mõne Vargamäe elaniku kannatused ja vaevad nii paljude inimeste rõõmu vastu.
Sellest paljude rõõmust Indrek sai isegi paari päeva pärast osa, kui ta asus paranenud ristluuga uuesti kraavitööle. Ilm oli vihmale pöördunud, aga uitsetas ainult niipalju, et hoidis labidavarre parajasti niiske, ilma et oleks vaja olnud vahetevahel pihku sülitada. Indrek töötas peaaegu vastumeelselt, nagu oleks ta tõepoolest juba sunnitööliseks muutunud. Mitte ainult käelihastes, vaid ka kogu