Laupäeva õhtul kutsuti saunarahvas Mäele: Liisi oli tulnud oma poegade ja tütrega. Jah, Liisi oli tulnud ühes mehe ja lastega vana Pearut matma, ja et nad pühapäeval kiriku juurest enam tagasi Vargamäele ei tahtnud tulla, siis saabusid nad juba laupäeva lõunaks, et pisutki oleks mahti kodukohas viibida. Tagasi ei tahtnud aga sellepärast tulla, et omaste vahekord polnud just kõige parem ja et peale Pearu mahaviimist, kus pääseb mõjule rikkalikult valmistatud toitude ja veel rikkalikumalt muretsetud jookide mõju, võiks see veel halvemaks minna või isegi tüliks muutuda. Segase vahekorra olid tekitanud pärandusasjad, sest kuna Pearu oli tahtnud Orut jätta ühele või teisele Joosepi pojale, siis süüdistas Karla Joosepit, et see püüab oma naise kaudu tema käest kohta ära kiskuda. Mingisugused vastupidised kinnitused ei suutnud ei Karla enda ega tema kodakondsete arvamust selles asjas muuta. Ja kuigi asi Joosepil ning Liisil oli luhtunud, nagu Orul arvati, ometi ei kadunud kuri vimm inimeste südameist.
Liisilt saadi ka seda teada, et alguses tahetud Pearut teisipäeval või kesknädalal matta, sest siis oleks rohkem aega olnud kogu suurele suguseltsile sündmusest teatada, kuid haruldaselt soojade ilmade tõttu polnud see võimalik, sest surnu oleks läinud halvaks. Pole teisel küll muud kui ainult luu ja nahk, aga ikka ei kannata soojust — nõnda on surnud Pearuga. Aga elusalt oli ta suur soojusearmastaja ja kanges saunaleilis või palava päikese käes tuli tal ikka nagu teine hing sisse. Selline vahe oli temaga elusalt ja surnult.
Samuti kuuldi Liisilt ka seda, et Pearu pole enne surma oma testamenti muutnud, ainult suusõnal määranud ta Oru Juuli pojale.
„On sel siis oodata?“ küsis Maret.
