lid, kui on pime, — ütles, et vabandage, aga mina ei mõelnd tõesti mitte midagi halba. — Mina vastasin temale siinsamas, nii et kas või kordnik oleks võind kuulda, vastasin, et ah te ei mõelnd midagi halba, aga mis siis, kui ma oleks lapse saand? Siis oleksite mu jalamaid maha jätnud, sest minu õde sai lapse ja peale seda jättis mees ta kohe maha. Tema vastu: armuline preili, last ma just tahangi, miks ma peaks teid siis maha jätma. Mina: te ainult mõtlete, et tahate, kõik mehed mõtlevad, et tahavad last, aga niipea kui see käes, siis jätavad maha. Sest siis on hea maha jätta, kui on juba laps, kuhu läheb tüdruk lapsega, kuhu ta saab? Ei kuhugi. Ja nõnda mehed pistavadki minema. Aga tead, mis mina sulle ütlen: kui minul oleks mõni niisuke mees, siis läheks ma kas või ilmaotsa talle järele, läbi tule ja vee, sest kui tüdruk nõnda mehele järele läheb, siis ei hakka tema peale ei tuli ega vesi. Niisuke on armastus. Sest see on armastus, kui tüdruk mehele nõnda järele läheb, ja armastuse vastu ei saa miski…“
„Aga kuhu jäi see mees?“ küsis Elli.
„Kuhu jäävad kõik mehed,“ vastas Tiina nagu lootusetult. „Kui ta nägi, et arst on oma otsuses kindel ja et ka mina katsuda ei taha, siis ütles ta, et pole midagi parata, temal on küll väga kahju, aga tema peab kellegi teise otsima. Mina hakkasin siis hirmsasti nutma ja nutsin mitu päeva, aga mis see aitas. Tema võttis naise ja sellega on tal lapsed, aga mina meeldin talle ikka veel. Sellepärast ma maalegi tahtsin, et ta ei saaks mulle enam öelda, et ma ikka veel temale meeldin, nõnda ehk saan oma valust ja armastusest lahti. Aga kui ma näen, et ma siin ka mõnele meeldin, nii et hakkab jällegi valu, siis ma kahetsen, et ma siia tulin, sest ennem oleks võind vana valu ja ar-
