Sest nüüd, kus Otti enam ei ole ja kus Ellil suur südamevalu hakkas juba pisut järele andma, nii et võis natukenegi sõnadega südant puutuda, nüüd ütles ta oma arvamused vennale lausa avalikult välja, nii et see teaks, mis on Tiinaga. Tema aitas emal Elligi järele valvata oma salajase armastuse tõttu ja võitis sellega kõigi poolehoiu, võitis peaaegu Elli endagi poolehoiu, kui tagantjärele asja tõsiselt vaadelda. Sest Oti lood pidid Orul hoopis halvad olema, kui kõik nii hirmsasti lõppes, ja mis elu või armastus võiks olla inimesega, kellel on kuskil läheduses või kaugel nii halvad lood. Ühe sõnaga — Elli hakkas tasapisi Otist paranema ja ta püüdis nüüd kõigest väest kaasa aidata, et ka vend paraneks Tiinast.
Aga venna südamevimmaga oli selline imelik lugu, et mida rohkem Elli teda katsus parandada, seda kurjemaks see muutus, nagu poleks ka siin mingit muud abi kui aga ainult surm. Kõige halvem oli Oskariga see, et tema aina kahtles, et temal aina tulid uued mõtted. Täna jääb ta Ellit uskuma, aga homme on ta juba eilse unustanud. Lõpuks ei usu ta enam midagi sellest, mis Elli temale seletanud, vaid tuleb sootuks uute mõtetega: Elli otsigu Tiinaga lepitust, võitku tema usaldus ja katsugu teada saada, mis temaga õieti on. Sellised on Oskari uued mõtted. Ja Elli hakkabki temaga varsti nõusse, ning siis näeb ühel ilusal päeval Maret, näevad ka kõik teised, et tüdrukud on isekeskis sobima hakanud, nii et kas lase nad veel vastu sügist üheskoos aita magama. Muidugi, hilise aja pärast seda enam ei sünni, aga niipalju annab Maret ometi järele, et lubab Ellil voodi eeskambri tõsta.
„Te hakkate seal pooled ööd sosistama,“ ütleb Maret tüdrukuile.
„Ei, ema,“ vaidleb Elli vastu, „aga me õhtu pisut…“