„Ta ei meeldigi ju mulle,“ vastas Helene. „Poiss, kes on Tiina-suguse tüdruku sabas, ei ole kuigi suur asi.“
„Ka minu arvates pole ta kuigi suur asi,“ ütles ema, „ja kui veel mõelda meie vahekorda, siis…“
Ida ei saanud oma lauset lõpetada, sest süldipada tõusis just praegu keema ja kargas üle ääre, nii et auru ja kahinat oli, nagu visataks leili.
„Vahukulp! vahukulp! vahukulp!“ karjus Ida hädaliselt, nagu olekski see tema lause lõpp.
Et aknad suure kuumuse pärast pärani lahti seisid, siis tormas lõhnav aur, tormasid ka kõik teised lõhnad välja ja tuul kandis nad minema üle Vargamäe, kandis üle soo suure Muulu raba poole, kust paistis kirik, mis nagu ootas, millal ta võis hakata Pearule oma kelli helistama. Aga Mäe rahvas, kes küll teadis ja nägi, et Orul valmistatakse toitu ning jooki Pearu ärasaatmiseks, ei saanud sellest põrmugi osa, sest tuulelgi laskis jumal nõnda puhuda, et lõhna natukestki ei puutuks teisepere inimeste ninna. Ainult Oskar sai Oru rahva tegemisest ja toimetusest pisut aimu, sest tema pidi minema väljale köies hobuseid teise kohta panema ning tema tee viis ta Oru õueväravast mööda. Ja just parajasti sel ajal, kui Oskar oli möödumas, tuli Helene ämbritega kaevule — jah, temal oli tarvis just sel silmapilgul kaevule tulla, sest teises ämbris oli küll veel natuke vett, kuid see oli sogane, hirmsasti prügi täis, Helene näitas seda emalegi —, nojah! Helene tuli parajasti kaevule ning siis ei saanud Oskar muidu, kui pidi teda teretama, nagu see viisaka noormehe kohus.
„Küll on hirmus kuumus!“ hüüdis Helene Oskarile vastu. „Näete, misuke mu nägu!“
Nüüd pidi Oskar kui viisakas noormees ka Helene õhe-
