Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/417

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Mina isegi arvan, et te räägite nõnda ainult selleks, et mind ärritada. Ott ütles mulle ka seda. Eeditki te ärritasite seni, kui ta hakkas teile kallale kippuma, võib-olla kippuski, kust mina seda tean.“

Aga nüüd kiskus tüdruk end lahti, nagu oleks kuum raud puutunud tema kätt, vahtis poisile suuril silmil otsa, kuhu ilmusid pisarad, ja ütles:

„Surnutest ei peaks te mulle nõnda kõnelema, te teete mulle väga haiget.“

Nüüd uskus äkki ka poiss, et ta teeb tüdrukule väga haiget, ainult ta ei mõistnud, miks see nõnda on. Sellest sai ta isegi suure valu südamesse ja nõnda nad seisidki valutavate südametega teineteise ees.

„Teie olete vist väga ebausklik,“ lausus poiss viimaks, nagu tahaks ta näidata, et ta pisutki tüdrukut mõistab.

„Jah, väga,“ vastas tüdruk, „see on mul emast ja see ongi mu õnnetus, ning ka teiste õnnetus, kellega ma kokku puutun.“

„Sellest peaks lahti saama,“ ütles poiss.

„Jah, sellest peaks lahti saama, ma ise tahaks ka sellest lahti saada. Aga ka teie peaks sellest lahti saama, sellest, et te minuga nõnda räägite, see toob ainult valu.“

417