midagi, ainult need jalad ja siis see, et ma olen rumalam kui teised inimesed.“
„Ja ometi meeldid sa mulle, Tiina,“ ütles Oskar äkki kõigest südamest. „Kui sa ise aimaks, kui palju ma sinu peale mõtlen.“
„No näete, nüüd ongi see käes, mis ma nii väga kartsin,“ ütles tüdruk, nagu oleks tal nutt varaks. „See on kõik sellepärast, et ma olen linnatüdruk ja et mu jalad pole päris terved. Teil hakkab minust lihtsalt hale meel ja siis tahate mulle rõõmu teha. Aga seda ei ole sugugi vaja. Sest mul on omal üks asi, mis mulle rõõmu teeb, ja sellest rõõmust on mulle küll, sest minul pole kuigi palju rõõmu tarvis, et õnnelik olla. Natukene — ja aitab. Mina olen nii piskuga harjund. Minu ema kordas mulle alati: Tiina, pea meeles, sa oled haige, sinul pole ilmas palju loota, sellepärast lepi vähega, siis saad õnnelikuks. Ja mina olen leppind ning olen ära näind, et kõik inimesed oleksid nagu haiged: nii kui nad hakkavad palju tahtma, kohe nad saavad õnnetuks. Nägite Otti. Tema ei leppind vähega ja tema sai soosillal otsa. Läks küll õnneliku näoga, aga teda varitses õnnetus.“
„Mina ju lepin vähega,“ ütles poiss, „ma tahan ainult sind, Tiina, mitte kedagi muud.“
„Nõnda ei peaks te minuga rääkima, Oskar,“ ütles Tiina vaikselt ja etteheitvalt. „Kas te siis ei tunne, et see tähendab õnnetust? Ott hakkas minuga nõnda rääkima ja tema sai otsa, siis tuli Eedi ja tema jäi kadunuks. Nüüd olete teie omakorda. See on nii hirmus! Milleks te tahate minu, iseenda, oma õe ja vanemad õnnetuks teha? Te mõelge, mis ütleksid vanaisa ja härragi all saunas, kui nad kuuleksid, et te minuga nõnda räägite, nagu otsiksite ka mingit kadu. Mina ei ole ju see, kelleks te mind peate,
