Aga ristluu ei läbenudki hommikuni oodata, ta viskas vempe juba õhtulgi. Sest kui Indrek tüki aja pärast hakkas järilt tõusma, tundis ta seljas nii kuuma valu, et jäi esiteks paratamatult edasi istuma. Ja kui ta enda lõpuks ometi hambaid kokku surudes jalule ajas, siis pidi ta kõveras ja köökus seisma, nagu oleks ta äkki vigaseks jäänud.
„Ristluud tuleb veel täna õhtul piiritusega määrida, ei muidu saa,“ seletas isa. „Mul on teda tilgake pudelipõhjas.“ Ja ta sundis Indreku oma selga paljastama ning asemele kõhuli laskuma, et hea oleks hõõruda. Nõnda ta siis totsutas ja toimetaski tükk aega oma sõrmeköntidega poja selja kallal.
„Selg sul valge ja pehme nagu topitud,“ rääkis isa, „kus siis see kannatab niisukest vaeva nagu kraavikaevamine.“
„Ma pole ju paks,“ vaidles Indrek vastu.
„Mitte paks, vaid pehme,“ õiendas isa. „Tee mõni kuu tööd, siis ihu läheb kõvaks nagu puu.“
Alles siis, kui Indrek lamas juba ülal ahjul, tuli tal meelde isalt küsida:
„Mis selle teisepere Karla pojaga siis õieti on?“
„Ta on lihtsalt loll, muud midagi,“ vastas isa. „Karlal oli vana, peaaegu tulelukuaegne püstol ja ta andis selle poisile metsas paugutada. Noh, poiss paugutaski. Aga siis juhtus kuidagi õnnetus, püstol läks puruks ja poiss sai peast haavata — leiti teine välja äärest meelemärkuseta maast. Toodi arst, poiss viidi linna, sest Eedi pidi olema ju kohapärija, Vargamäe peremees, nimekandja, suguseltsi jatkaja, nagu Pearu seletas. Oli teine mitu kuud linnas, aga kui tuli koju, siis polnud enam aru peas. Ja nõnda on tänapäevani. Püssi oskab siiski paugutada, nii loll ei ole.