„Mis isaga on?“ küsis Karla ärevalt.
„Esiotsa ei midagi,“ vastas Ida. „Ainult ei taha sõita.“
„Naljakas,“ naeratas Karla heal meelel.
„Näed, et minul on õigus: kui keelad, läheb vägisi, hakka ajama, tuleb isegi tagasi,“ seletas Ida.
„Mitte see, eit,“ vaidles Karla vastu, „vaid sina oma headusega tegid ta südame hellaks.“
„Kaugele sa siis siinilmas selle kurjuse ja kangusega saad,“ vastas Ida. Aga sellest silmapilgust peale kasvas tema mõju Orul nii suureks, et tema vastu ei võinud enam ükski seista, nagu oleks tema rinnas ja ihuliikmeis kõige suurem kangus tallele pandud. Vanast Pearust polnud peale poja Joosepi keegi kodus võitu saanud ja seegi ainult pühakirja abil, nagu oleks ta mõni noor jumalamees. Aga Ida võitis nüüd Pearu oma puhtnaiselikkude sõnadega, nagu oleks ka neis jumala väge, sest ükski ei uskunud kirikukellade mõjusse, mis hakkasid äkki üle raba helisema ja mis helisesid siiski veel, kui Pearu lamas juba voodis, puhtad punasetriibulised sokid jalas.
Kui Karla natukese aja pärast tema juurde kambri astus, ei võtnud ta teda jutule, vaid ütles:
„Suada oma eit minu ette.“
Aga kui ilmus Ida, siis ei tahtnud Pearu ka temaga rääkida, vaid nõudis kogu perekonna oma juurde. Nõnda siis tulid ka Juuli ja Helene ning nende selja taga Karlagi, kes hoidus kaugemale, sest et ta oli hiljuti isa pahandanud. See lamas ikka veel endiselt asemel, olles pooleldi riides, valge rätik kaelas, nagu mõtleks ta veelgi sõitu minna. Aga ei, tema oli oma „rehnuti“ nüüd teisiti teinud. Õieti öelda, tema oli lõpuks Karla „rehnuti“ omaks võtnud, nagu otsiks ta seega tema südames lepitust. Sellepärast ütles ta:
„Juuli, tule siia, tule mulle lähemale!“
