pidas, haaras naine tal käest ja vedas ta kõrvaltuppa, kus jätkas: „Lase ta läheb! Ega ta ju niikuinii kuhugi lähe, kui sa tal minna lased. Ta on ju kui laps, keela, siis kipub, aja, siis tuleb tagasi.“
„Läheb tema Mäele, kui mina ei takista,“ kinnitas Karla.
„No ei lähe,“ vaidles Ida vastu. „Tuleb teelt tagasi.“
„Ei tule,“ kinnitas Karla, „mina tunnen ometi oma isa paremini kui sina.“
Sel silmapilgul avas Pearu ukse ja, nähes Karlat oma eidega, ütles:
„Ma küsin viimast korda, kas sa rakendad mulle hobuse ette või ei?“
„Ei, isa,“ vastas Karla, „mina ei rakenda ise ega luba ka teistel rakendada.“
„Noh, siis pole parata,“ lausus Pearu otsustavalt ja hakkas liikuma välisukse poole. Karla tahtis temale ette minna, aga naine astus talle kõige südidusega vastu, ja nõnda pääses isa uksest välja. Karla ja Ida läksid akna alla vaatama, mis Pearu teeb ja kuhu tema läheb. Aga see seadis sammud otseteed õuevärava poole. Esiteks Karla seisis vaikides, aga kui Pearu hakkas väravat lahti tegema, ütles ta naisele:
„Sa näed ju, et ta läheb.“
„Ega ta pole veel läind,“ vastas naine. „Kannata natukenegi.“
Aga kui isa jõudis juba poole teeni kahe õuevärava vahel, ei võinud Karla enam kannatada, vaid kirus:
„See on kurat teab mis! Viib teistele kondi suhu närida, muud pole midagi. Et Sass hakkaks teda vallamajasse küütima, seda ei usu ma eluilmas.“
Sel ajal Pearu jõudis juba Mäe õuevärava juurde. Seal