selle kerge vaevaga enne kinni, kui ta jõudis maha langeda. Nüüd pistis Pearu karjuma, nagu oleks ta elu hädaohus, ja perenaine, kes oli juba ammugi kikkis kõrvul kuulanud meeste ägedat sõnelemist, astus uksele vaatama, mis toas lahti.
„Karla, mis sa teed isale?“ küsis ta.
„Sina mine ära,“ vastas Karla, „see ei ole sinu asi.“
„Ei, mina ei lähe,“ vastas perenaine, „see on ka minu asi, kui ukse taga nõnda karjutakse.“
„See on isa ja poja asi,“ karjus Karla, „sellepärast mine ära, ütlen ma.“ Karla katsus naise uksest välja lükata.
„Sa võid mu maha lüüa, ma ei lähe siis ka,“ ütles Ida.
Pearu samal ajal, kui Karla oma naisega ukse juures jageles, tätsas sängi juurde, istus selle äärele ja hakkas nutma, nagu oleks ta väike laps. Lapsena Idagi teda võttis, kui ta tema juurde astus ja temalt küsis:
„Mis on, vanaisa?“
Aga nüüd äigas Pearu käega pisarad silmist ja rääkis äkki kui mees ärritatult:
„Tema julgeb mind minu enda majas keelata! Tema paneb minu ees ukse kinni!“
„Isa tahab vallamajasse minna testamenti muutma ja tahab, et ma talle selleks hobuse ette rakendaks, see on kõik,“ seletas Karla, „ja kui mina seda ei tee, siis tahab ta Mäele minna, et Sass ta vallamajasse viiks.“
Nüüd oli ka Idal asi täiesti selge. Tähendab, kardetud silmapilk on käes. Väljas on ilus, vaikne, päikesepaistene ilm, aga nemad kolmekesi heitlevad siin Oru saatuse pärast — nemad heitlevad iseeneste ja oma laste saatuse pärast. Ja Ida ütles oma mehele:
„Mis sa tühja jändad!“ ning kui see ikka omast kinni
