„Noh, ei meie poissi vist enam välja tule.“
„No ei vist,“ vastas Karla.
„Nii et sinuga kustub meie vahmiil Vargamäelt,“ tähendas vanamees.
„Nii see näib,“ kohmas Karla vastuseks ja lisas lõpuks nagu endamisi:
„Mina ei saa hästi aru, kellele seda meie vahmiili siia Vargamäele õige vaja on.“
„Poeg, sul ei ole rehnutti peas,“ ütles Pearu. „Meile enestele on meie vahmiili Vargamäel tarvis. Mina annan oma vahmiili sinule, sina oma pojale, tema omale ja nõnda kas või viimse kohtupäevani, nii et kui kutsutakse Vargamäe rahvas ette, siis Orult läheb puhas vahmiil, kõik ühes reas kohtulaua ees ja ei ole seal miskit küsimist ega pärimist, kes kust.“
„Arvad sa nõnda kergemini taevauksest sisse pääseda või?“ küsis Karla.
„Aga kuis siis muidu, poeg,“ vastas Pearu, „sest siis oleme meie need veart sulased, kes on muretsend oma sinepiivakese eest, mis on meie kätte antud, et meie kasvataks ta suureks puuks. Ja kui ilmub Andres kohtujärje ette, siis küsitakse temalt: mis oled sina, sa nuabrimees, oma sinepiivakesega teind, ja temal ei ole muud vastamist, kui et tema on lugend ja laulnd Eesusele Krestuksele. Aga, mu poeg, mis on Issanda ees enam, kas et sa temale loed ja laulad suure ja kange jaalega või kas sa muretsed oma sinepiivakese eest, mis Issand sinu hoolde and sinu ema rüpes? Vuata, poeg, nõnda on lugu meie veart vahmiiliga ja sina ei pea mitte mõtlema, et see on üks tühine rehnutipidamine.“
„Mina, isa, olen pikapeale hoopis teised mõtted saand,“ rääkis Karla. „Mina olen nimelt selle üle ise-
