oma nõrgad lootused Karla pojale. Nüüd olid need lõplikult läbi ja sellepärast üks kahest: kas Karla muretseb endale kuidagi poja või Pearu määrab Oru pärijaks Joosepi teise poja.
Kui Pearul poleks südametunnistust — tema ise nimelt arvab, et see on tal olemas —, siis talitaks ta üsna lihtsalt: ta ei räägiks Karlaga ja tema eidega enam sõnagi, vaid muudaks lihtsalt testamendi Joosepi poja kasuks, sest see on tema palavam soov. Aga südametunnistus ei luba seda teha ja sellepärast asub Pearu oma misjonitööle. Seda südametunnistus ei takista, sest Pearu mäletab väga hästi, et pühakirjaski räägitakse kuskil vagast naisest, kes annab oma mehele ümmardaja küljesoojaks, kui tema oma ihu on vanadusest muutunud juba sigimatuks. Kes see niisugune vaga naine oli, seda Pearu enam ei mäleta, nagu ka see tal meelest läinud, kas ta üldse kunagi selle voorusliku naise nime teadnud, ainult ühes on ta kindel: selline jumalameelepärane naine on tõepoolest millalgi elanud. Muidugi, Pearul oleks praegu kasulik mäletada selle naise nime, sest siis võiks ta tema oma pojale kui ka selle eidele otseteed näiteks tuua, nii et neil poleks enam midagi ütlemist. Pearu on peaaegu sealmaal, et ta läheks kas või sauna Andreselt selle vaga naise nime küsima, sest see mäletab seda tingimata, aga Pearu kahtleb, kas Andres võtab teda jutule. Andres on sestsaadik, kus ta sauna elama asus, nii sõnakehvaks muutunud, nagu oleks ta siitilma asjust hoopis loobunud. Tema vahetab mõtteid ainult veel oma poja Indrekuga, kes kaevab päevad otsa kraavi. Ah jaa! Ka Indrek võiks ehk selle naise nime teada. Aga isegi tema juurde ei tahaks Pearu enam teist korda minna, nii et tuleb läbi ajada ilma selle nimeta. Nõnda siis ütles Pearu ühel päeval Karlale:
