XXV.
Aga vana Oru Pearu ei tahtnud nõnda kaduda. Tema haudus Vargamäel igavikumõtteid. Tema haudus neid päev-päevalt aina suurema innuga. Ja mida enam tema kavatsused viimasel ajal kippusid nurjuma, seda enam rippus ta nende küljes, nagu oleneks neist tema hingeõnnistus. Talle oli esimeseks raskeks löögiks see, mis sündis Eediga Jõessaare all, kui ta läks Tiinaga rammu katsuma. Poissi asemel nähes jooksid vanamehe kustunud silmad sorinal vett, mis tilkus harva halli habeme otsast põrandale. Karla ja Idagi panid seda tähele, aga nad ei lausunud sõnagi. Uueks löögiks oli Pearule see, et Indrekult ei tulnud tema kosjakäigule mingit vastust, nagu oleks tema oma vanad luud-liikmed selleks Jõessaare maile vedanud, et ajada ainult vigurijuttu. Kolmas ja kõige raskem hoop oli poisi kadu, sest enam ei lootnud tema ilmsikstulekut keegi. Vana Pearu kuulsa suguvõsa „vahmiil“ oli Vargamäel kaotanud oma edasikandja.
Muidugi, elas küll poeg Karla, kel oleks võinud olla veel poegi ja tütreid, aga tema naise rüpp oli viljatu — aastad olid teinud oma töö. Juba talvest saadik oli vana Pearu mõttega ümber käinud, Karla eidega sellest asjast rääkida, aga ikka oli ta kõhelnud ja oodanud, sest ta pani
